Sotsiaal-liberalismi tunnusjooned Eesti Keskerakonna majanduspoliitikas
Uurimustöö peamiseks fookuseks on leida sotsiaal-liberalismile iseloomulike tunnusjoonte olemasolu Eesti Keskerakonna ideoloogilistest väljaannetest. Uurimusküsimus on autori jaoks aktuaalne, kuna uuritava erakonna ideoloogiline paiknevus parem-vasak skaalal on erakonna üldprogrammides seatud tsentrismi. Sellest tulenevalt ei tohiks sotsiaal-liberalismi või sellest parem,- või vasakpoolsema ideoloogia ülekaal olla domineeriva osakaaluga.
Analüüsi meetodiks on dokumendianalüüs, mille käigus uuriti Eesti Keskerakonna programmidest majanduspoliitika ideestiku iseloomustavaid sektsioone.
Alauurimusküsimuses „klassikaline liberalism ja sotsiaal-liberalism“ on modernsele liberalismile (vt. Tabel 1) ja sotsiaal-liberalismile omistatud identne tähendus, kuna A. Heywoodi kirjeldatud modernne liberalism omab samu tunnuseid, mida teised autorid (Adams, 2001; Jakobson, Kalev, Lumi, Ruutsoo, Saarts, Sootla, Toots & Vetik, 2011) kirjeldavad sotsiaal-liberalismina.
Sooline võrdõiguslikkus
Sooline võrdõigus on tänases Eestis väga aktuaalne (Huvitaja, 2011), isegi meie presidendi kõnesse (Randlaid, 2011) on antud teema põimitud. Aktuaalsus omakorda tuleneb uuringutest, millest kajastub, et naised töötavad rohkem kui mehed (SM,2010), kuna arvesse tuleb võtta ka naiste kodused tööd. Eelnevast tulenevalt on neil vähem aega oma isiklikuks eluks – näiteks hobid või üldine meelelahutus. Meie ühiskonnas valitseb ka palgalõhe nii meeste kui naiste vahel, naisi töötab vähem juhtivatel positsioonidel (Praxis, 2011). Statistikas on täheldatav, et mida suurem on juhi vastutus (alluvate osakaal), seda suurema ülekaalu võtavad enda alla mehed juhtivatel ametipositsioonidel. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringust aastast 2009 võime täheldada erinevaid aspekte, kuidas naiste elu on meeste omast oma kvaliteedilt madalam. Ühiskond on teaduse enda ette „vankriks“ rakendanud ja tänu sellele on saadud luua programme nagu „Soolise võrdõiguslikkuse edendamise programm 2008-2010 & 2011-2013“. Seda kõike võib täheldada positiivse arenguna inimkonnas viimase 60 aastaga, sellest ajast, kus filosoof Simone De Beauvoir väga silmi avavad teosed toonase ühiskonna jaoks avaldas nagu näiteks The Ethics of Ambiguity ja The Second Sex. Siinkohal aga tuleks küsida, kas positiivne areng on ainult areng paremuse suunas?
Kus jookseb see piir, kui ühiskond ennast „parandades“ ja kõigile võrdseid tingimusi tagades tegelikult teeb seda kellegi arvelt? Antud küsimust ei tohiks tõlgendada, kui misogünismile viitavat alget, vaid kui küsimust, mis küsib, milline on kõige ratsionaalsem viis ühiskonna arendamiseks.
Kui uuringust selgub, et naised kogevad meestest rohkem erialaste oskuste alahindamist (SM, 2010), siis järeldame sellest, et naistel on elu raskem. See väide vastab ka tõele, vähemalt osaliselt, kuna tõesti esineb ühiskonnas naisi, keda koheldakse halvemini kui mehi. Sellest aga ei pruugita järeldada, et päris paljudel naistel on hea elu või ühiskonna töösuhetes on probleem erialaste oskuste hindamisel. Viimane kusjuures eksisteerib mõlemas suunas. Suurem osakaal võib naistel olla, aga see veel ei tähenda, et probleemi ei esine vastassool. Ühiskond peab valvas olema, et ei keskenduks ainult ühele aspektile. Sooline võrdõiguslikkus ei tähenda, et ainult ühele soole peaks tähelepanu pöörama, mida paljuski hetkelise meedia poolt tehakse. See peaks tähendama, et mõlemad soo esindajad saavad elada võrdselt täisväärtuslikku elu ühiskonnas. Tänasel päeval on meestel ühiskonna surve tõttu raskem jääda lastega kodu, kuna neile on seatud ootused töötada ja peret toita (SM, 2010), mis on vastand Simone De Beauvoir-i täheldatud stereotüübile, kus naine peab kodus lapsi kasvatama.
Kasutatud kirjandus:
Huvitaja, (2011). Raadio saade http://heli.er.ee/helid/1662261.mp3 – osalejad Kadri Aavik, Reet Laja – Eesti naisuurimus- ja teabekeskusest
Praxis, (2011). Sooline palgalõhe Eestis, http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Too-ja_Sotsiaalpoliitika/Palgalohe_kogumik_veeb.pdf
Randlaid, S. (2011). ERR kodulehekülg, http://uudised.err.ee/?06239350
SM, (2010). Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2009. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/V2ljaanded/Toimetised/2010/toimetised_20101.pdf
Fašismi alustalad, kellelt need tulid, Hitlerilt?
Hitleri esindatud fašism on kõigile teada kui julm ja rassistlik ideoloogia. Mein Kampfist võime lugeda olulisi detaile, millega suurjuht oma tegudele õigustust pooldada sai. Kõige olulisemaks aspektiks tollast vägivalda selgitavas kontekstis võib pidada Mein Kampfis kirjeldatud aaria rassi ülimlikkust teiste rasside ees, viimase tagas väidetavalt alguse panek kultuurile, kunstile, teadusele ja tehnoloogiale. Natside vägivalda võis õigustada Hitler kokkuvõtlikult öelduna aaria rassi kaitsemisega.
Ajalugu analüüsides ei saa väita, et Hitler oleks võinud „autoriõiguseid“ taodelda fašismi alustaladele, milledeks võib nimetada antisemiitlikku, eugeenilist ja aaria rassi ülistavat maailmavaadete pooldamist. Tollases Saksamaas olid eelnimetatud kolm mõtlemisviisi argipäevaselt levimas juba Hitleri nooruki eas ja sellele eelnevalt. Eugeenikale aluse panijaks võib pidada Ernst Haeckeli poolt 1899. aastal ilmunud raamatut Die Welträtsel (The Riddle of the Universe). Selles kajastus teooria, mis üritas ühendada inimese omadusi nii füsioloogilisest, bioloogilisest kui ka psühholoogiliselt, mille tulemusena rõhutati liigi kui sellise säilitamist ja enesekehtestamist (Llobera, 2003:136). Teine oluline mees fašismi sammaste kujundamises oli kindlasti Ludwig Woltmann, kes jõudis aaria rassi ülimlikkuse tunnistamiseni, kui ta töötas Marxi ja Engelsi mõttekäikude kallal ning jõudis oma teesideni (A. James, 2008:67-71;Llobera,2003:137-138). Kolmas mees, keda võib pidada antisemiitlikku mõtlemise rajajaks oli H. S. Chamberlain, kes väljendas oma sallimatust Judaismi suhtes, mis tema seisukohast oli materialistlike väärtuste kogum, mis viib kapitalismini, ebavõrdsuseni ja sõdadeni (Llobera, 2003:139). Eelnevate nimedega ei piirdu ajalugu, millede kandjad on kindlasti mänginud rolli fašistliku ideoloogia tugisammaste kujundamisel, nimetamata jäävad: Moses Hess, kes oli Woltmannile sarnaste teooriatega lagedale tulnud, aga juba enne tema aega; H. F. K. Günther, kelle seisukohtadest kajastus aaria rassi ülimlikkus ja antisemiitlikkus; Alfred Rosenberg, kes arendas edasi H. S. Chamberlaini mõtteid veel julgemalt antisemiitlikus suunas.
Eelnev põgus ülevaade ajalukku annab meile õiguse järeldada, et Hitler tõepoolest ei ole olnud autoriks Saksamaa fašismi doktriinidele, pelgalt oli ta nende ühendaja rollis. Hitler on olnud väga kaval ja kasutanud ära toona valitsevat poliitilist kultuuri, kus oli väga laialdaselt levinud antisemiitilisus (Mommsen, 2001:30-36) ning sotsiaalse darwinismi maailmavaated. Seda võib nimetada kavalaks kuna ühendades kõik need elemendid, mis moodustavad Saksama Fašismi „alustalad“, siis selle tulemusena tekkib näiline õigustus suuremale võimule, ettekäändega tagada kaitse puhtale rassile, Saksamaa aaria rassile. Analoogselt võiks tuua esile tänapäeva Prantsusmaa, kus president Sarkozy juhtimisel keelustati 2004. aastal koolidest peakatted, mis seostuvad religiooniga ja 2010. aastal burkade kandmine terves riigis. Paralleel väljendub Prantsusmaa poliitilises kultuuris, mis soosib vastavat poliitikat. Sarkozy ei oleks antud otsuseid vastu võtnud kui ta oleks arvanud, et need tema populaarsust langetavad, vastupidi. Prantsusmaa natsionalistlik poliitiline kultuur, mis väljendub kasvõi eurobaromeetri uuringutest prantslaste sallimatusega võõra kultuuri sissetungimise suhtes, toodab ebavõrdsust ja deviantset poliitikat tänapäevase maailma kontekstis. See on ka põhjuseks, miks autor arvab, et Hitleri juhtum ei olnud väga erinev. Olid olemas tingimused, mille sobival kasutamisel oli võimalik haarata võim riigis ja Hitler seda ka tegi.
Autor leiab, et Mein Kampf on tolleaegne populistlik toodang. Hitler lasi võimul olles hävitada kõikvõimalikud tõendid, mis annaksid sisulist ülevaadet tema elust Viinis kui ta noor oli (Mommsen, 2001:24). Selleks oli ka põhjust, kuna vastasel juhul oleks selgunud, et ta ei ei olnud kunagi töötanud ehitusel (nagu Mein Kampfis on väidetud. Vastupidiselt autobiograafiale, ta ei pidavat jõudma talvel lundki kühveldada) ja tema sõprusringkonna moodustasid peamiselt juudid ning vastuolus paljulevinud arvamusele puudusid negatiivsed kokkupuuted Viiinis veedetud ajal juutidega (Mommsen, 2001:23-36). Kirjeldused Mein Kampfis on ideaalsed selleks, et võita toetajate poolehoid, näidata ennast tugevana ja eeskujulikuna.
Ei ole päris täpselt võimalik täheldada seda, kuna juutide suhtes vihkamine Hitleris tärkas ja mis põhjustel, sellele paratamatusele paralleelselt on Autor arvamusel, et suurjuht teadis väga hästi, mis viib võimuni ja mis mitte ning kindlasti võimule ei oleks viinud tagasihoidlikud loosungid. Tsiteerides Mein Kampfi „[...]the masses love a commander more than a petitioner and feel inwardly more satisfied by a doctrine, tolerating no other besides itself, than by the granting of liberalistic freedom with which, as a rule, they can do little, and are prone to feel that they have been abandoned. [...]“,.
Kasutatud kirjandus:
Hitler, A. (1925). Mein Kampf
Mommsen, H. (2001). Third Reich Between Vision and Reality : New Perspectives on German History, 1918-1945
Llobera, Josep R. (2003). Making of Totalitarian Thought
A. James, Gregor. (2008). Marxism, Fascism, And Totalitarianism: Chapters in the Intellectual History of Radicalism
Muulaste kohanemine Eesti ühiskonnaga peale taasiseseisvumist
Sissejuhatus
Enne Eesti taasiseseisvumist oli Eestisse NSVL piiridelt liikunud umbes 500 000 välismaalast viimase 50 aastaga (1945-1988. aastatel), mis moodustas 1989. aastaks 35% Eesti rahvastikust. Sellest kaks kõige suuremat rühma moodustasid venelased ja ukrainlased, keda oli 1989. aastaks Eestis 474 834 ja 48 271 inimest (Sisekaitseakadeemia poliitika aruanne, 2006; Eesti Entsüklopeedia; Statistikaamet). Mis tähendab seda, et kui Eesti saavutas taasiseseisvumise mõned aastad hiljem, võis sellel perioodil kohata Eestist suurt hulka inimesi (32% kogu rahvastikust), kellel puudus kodakondsus (KMA, 2009). Eelnimetatud inimrühm eksisteerib tänapäevalgi ja mitte ainult kodakondsusetute inimeste näol, vaid ka kodanike näol Eesti ühiskonnas. Järgneva arutelu eesmärgiks ongi ülevaatlikult analüüsida, kuidas on välja näinud antud inimrühma integreerimine Eesti ühiskonda ja kui edukaks seda protsessi võib pidada.
Arutelu analüüsi osas käsitletakse erinevalt tõlgendatavaid mõisteid, mis oleks oluline siinkohal lahti mõtestada, et vältida lugeja ja autori vahel võimalikke informatsiooni lõhesid.
Muulane – Muulaste näol peetakse silmas venelasi ja ukrainlasi, kuna nende arvukus on kõige suurem. Siiski see ei tähenda, et tagataustale peaks jääma minoorsemad inimrühmad. Seetõttu ei keskenduta arutelus ainult „venelase“ definitsiooniga, kuna „sammud“, mida võetakse venelaste integreerimiseks Eesti ühiskonda on mõeldud abistamaks ka teisi rahvusi.
Integratsioon – Kui lähtuda Eastoni mudeli analoogiast, siis üheks „väljundiks“ võiks pidada muulast, kes on omandanud osa Eesti kultuurist ja samas pole täielikult selga pööranud enda omale. Teisisõnu, tahetakse sotsialiseeruda nii eestlaste kui ka emakeelt kõnelevate isikutega. Teiseks „väljundiks“ võiks aga nimetada rahumeelset koos eksisteerimist kahe erineva rahvuse vahel. Oluline on märkida, et integreerumine ei ole ainult ühepoolne protsess, vaid on vajalik mõlema rahvuse vaheline koostöö. (J.W.Berry 1997;Muulaste integratsioon Eesti ühiskonda: sihiseadeid, 1997; Eesti Inimarengu aruanne, 2002)
Assimilatsioon – Totaalne „sulandumine“ põhirahvaga. Muulased ei pea otstarbekaks jääda oma vanadele kommetele ja tavadele truuks ning võetakse täielikult üle enamusrahvuse kultuur. Mis väljendub n.ö uue identiteedi kujunemises, kuna omandatakse põhirahvuse keel ja kombed kuni ühiskonna- ja eraeluni välja. (J.W.Berry 1997)
Separatsioon – Iseloomustab ühiskonna elus mitte osalemist, iseendasse sulgumist omakeelses ja -meelses maailmas. Selles akulturatsiooni vormis puudub inimestel huvi põhirahvuse keelt või kultuuri omandada. (Ibid)
Segregatsioon – Muulased ei loobu oma päritolu kultuuri normidest ega väärtustest, rääkimata emakeelest. Ei väärtustata enamusrahvuse kultuuri ja suhtutakse sellesse pigem ükskõiksusega (ibid).
Marginalisatsioon – Äärmuslik käitumismuster, kus vastandatakse ennast põhirahvusega. Analoogselt segregatsioonile ei väärtustata enamusrahvuse kultuuri ega keelt. Erinevuseks on veel see, et kaotatakse ka sidemed oma rahvuskaaslastega. Väljendub sotsiaalselt vastuvõetamatute eluviiside näol alustades haridustee katkestamisest kuni lumpenproletariaadiks olemiseni välja. (J.W.Berry 1997; Eesti Inimarengu aruanne, 2002)
Kultuuritrauma – On nähtus, kus ühiskonnaelu on muutunud tundmatuseni eelnevast ja leidub mingi sihtgrupp inimesi, kes nende muutustega kaasa ei ole võimelised minema. Peamiselt väljendub antud nähtus hirmuna tuleviku ees. (Sztompka, 2000) Read more
Mida siis ikkagi täpsemalt lubatakse?
Erakondade valimisplatvorme on seinast seina, mõned informatiivsemad kui teised. Siiski olenemata sellest, kui palju üks või teine erakond oma lubadustega hiilata suudab, on üks asi selge – konkreetset informatsiooni on valimisplatvormidest tihtipeale raske välja lugeda.
Mis selle probleemi lahenduseks oleks? Passida kodus ja langetada oma valimisotsus loosi teel, kuna ei saadud aru, mida täpselt mõeldakse mingi punkti all valimisplatvormis? Parem on olla ettevõtlik ning järele uurida, mida mingi asi tähendab. Vahet ei ole, kas olla kõrgharidusega või ilma, kas olla riigiteadlane või arhitekt – demokraatia kehtib kõigile ühtemoodi!
Järgnevas artiklis olen avaldanud objektiivsed empiirilised tõlgendused erinevate erakondade esindajate, kellega õnnestus kontakteeruda, väljaütlemistest. Informatsiooni maht ei sõltu autori ideoloogiaist, vaid pigem sellest, kui palju oldi nõus informatsiooni jagama ning millise erakonna valimisplatvorm on kõige rohkem küsimusi tekitanud riigiteaduste tudengitele.
Erakondade poolseteks informatsiooni jagajateks olid IRL-ist Maria Kasepalu ja Toomas Kalmus, Rohelistest Kaarel Tarand ja Rasmus Lahtvee, Sotsiaaldemokraatidest Piret Hartman ja Karel Rüütli, Reformierakonnast Õnne Pillak ja Lauri Luik.
Keskerakonnaga ei õnnestunud autoril jutule saada. Tallinna Vanalinnas resideeruvast kontorist öeldi, et nad aitavad inimesi ja kellelgi pole aega. Kindlasti oleks see artikkel täiuslikum kui ka nemad oleksid sõna sekka öelnud.
Valimistulemuste ennustamine
Tänane Postimees näitab meile ärimeest nimega Rein Kilk, kes teeb ettepaneku, et võiks uurida pärast valimisi, milline uuringufirma siis kõige paremini oma tööd teeb.
Härra Kilk, ärge ajage möla. Igasugused uuringud enne valimisi ei ole mõeldud ”peegeldama” seda, millised hakkavad valimistulemused olema. See on sama mõttetu jutt, mis oli detsembri paiku, kus Postimees hiilgas Reformierakonna 4%-lise populaarsuse kasvuga, mis kusjuures statistiliselt tõenäoliselt täiesti ebaoluliseks osutub/osutus – sellest kirjutas väga huvitava artikli J.Kivirähk.
Sellised uuringud kaardistavad ühiskonnas hetkeseisu. Tõenäoliselt kõige täpsemad uuringud saaks siis, kui inimesi küsitleda kohe peale valimiskabiinist väljaastumist.
Aga härra Kilk, laske edasi. Väga põnev on vaadata, kuidas te prognoosite Eesti kodanike mõtteid – usun, et te oleksite järgmises Selgeltnägija tuleproovi saates uus staar. Miljoni (912 565 täpsemalt) inimese otsuseid ennustada, mis seal ikka, eks?
Valijakompassi spikker
Tegemist on valijakompassi kasutamiseks mõeldud spikriga. Olen lahti seletanud erinevaid küsimusi, mille tõlgendamisega võib inimestel raskusi olla. Mõningad küsimused olen ka analüüsimata jätnud, kuna ei pidanud neid piisavalt oluliseks, ei osanud neid piisavalt objektiivselt defineerida või lihtsalt ei viitsinud.
- Kõigepealt tuleb saavutada uus majanduskasv, alles siis saab riik hakata parandama inimeste heaolu
Riigil peaks olema positiivne eelarve, SKP/SKT ei tohiks olla eelmise aastaga võrreldes vähemuses & peaks olema tõusu teel. Kusjuures majanduskasv ei eelda koheselt seda, et inimeste subjektiivne hinnang oma heaolule paraneks. Näiteks Eesti riigis on hetkelise seisuga näha majanduse “paranemist”, aga see ei tähenda, et töötud silmapilkselt kadunud oleks. Inimesed, kes on raskustes hindavad endiselt oma olukorda negatiivselt.
Majandus peamiselt kasvab sellest, kui inimesed tarbivad. Läbi tarbimise laekub riigile rohkem makse, mis võimaldab suuremaid kulutusi riigieelarvest. Inimesed tarbivad siis rohkem, kui ei kardeta raha kulutada. Selle hirmu võtab ära hea töökoha omamine, hea palk või madalamad hinnad ühiskonnas. Neid tegureid on kindlasti veel ja veel, mis majanduskasvu mõjutada võivad.
Inimeste heaolu suureneb, kui kulutatakse riigieelarvest rohkem raha inimeste heaolu parandamiseks. Haigekassa, pension, töötutoetus, lapsepuhkus kuni ehk tasuta hambaravini välja.
Meedia, mida sa teed?
Tänases Postimehes on artikkel pealkirjaga: “Kolmandik rahvast peab kohtunikke korrumpeerunuks”. Uudises tutvustatakse uuringut nimega “Elanikkonna suhtumine kohtute töösse”, milles küsitleti 997. inimest Eesti õigusorganite kohta.
Postimees tegi oma uudise küsimuse põhjal, mis uuris kohtuga seonduvaid omadussõnu (vt. graafik nr. 1.).
Graafik 1
Ja ega ei saa vastu vaielda, Postimees on kõik õigesti väljendanud. Uuringu analüüsis on öeldud järgnevat:
“Kohtunike imago põhikomponendid on rahva arvates haritud, õiglane ja usaldusväärne. Üle 40% vastanutest omistab kohtunikele ka erapooletust, konservatiivsust, inimlikkust ja ülemakstust. Ligi kolmandik elanikest peab aga kohtunikke korrumpeerunuks, ükskõikseks ja elukaugeks.”
Ära muretse Edgar, ma kajastan sinu eest reaalsust!
Mina, juhuslik ja vapper ajudeta tegelane kuskil internetis, tulen sulle appi Edgar! Ma tean, et sa oled mures selle nõmeda keskmise brutopalga pärast, mis juba teist kvartalit järjest tõuseb. Täiesti jube oleks, kui äärmuslik vasakpoolne ideoloogia tulevasse koalitsiooni ei jõuaks, varsti on ju valimised tulemas!
Jah Edgar, sa inspireerisid mind! Sa inspireerisid mind kajastama reaalsust, mida meedia ei suuda tihtipeale teha.
Härra Savisaar avaldas Keskerakonna volikogul oma arvamust (ERR):
“Sel nädalal oli uudistes kena pealkiri – keskmine brutopalk tõusis teist kvartalit järjest. Sisust sai aga välja lugeda hoopis midagi muud. Nimelt on reaalpalk langenud kaheksandat kvartalit järjest, lisaks on töötajaid 5% vähem kui mullu samal ajal,”
Päris…Inspireeriv?
Naljakas on muidugi see, et koheselt suudeti sellisele reklaamile Eesti meedias feminismi tempel külge rebida.
